Perekonnaõigus

Tere.
Enne lahutust nõudis abikaasa varajagamise paberile allkirja. Tean, et vallasvara suhtes olin 100 % nõus.
Aga nimekirjas oli ka meie ühisvara, ehk siis abielu ajal soetatud korter.
Kirjutasin paberile alla, aga samas ma ei ole nõus, et korter eksabikaasale jääb. Alaealisi lapsi meil polnud. Kas selline paber minu allkirjaga on juriidilise jõuga ja eksabikaasa võib rahumeeli tehinguid teha korteriga? Samas on see allkiri paberile saadud erinevate nö väljapressimiste teel.
Allkirja andsin, et kiirelt lahutatud saaksin. Kas ühisvara jagamine peab olema notariaalselt kinnitatud ja kui ei, siis kuhu peaksin pöörduma, et oma osa ühisvarast ikkagi välja nõuda?

Tere! Andsin sisse hagi abielu lahutamiseks, kuna abikaasa pole nõus muudmoodi lahutama. Kuid enne abiellumist ostsin mina laenuga korteri ja siiani olen tasunud nii laenumakseid kui ka kommunaalkulusid ainult mina. Abikaasa kirjutasin ka korterisse sisse...nüüd ei saa teda enam aga nii lihtsalt avalduse põhjal välja kirjutada, kuna abikaasa teatas lihtsalt linnaosavalitsuses, et tema elab selles korteris. Tegelikkuses viibib ta antud korteris ainult nädalavahetustel - muul ajal tööl. Üüri ta ei maksa, isegi osaliselt mitte. Kas pärast abielu lahutamist on tal mingit õigust antud korterit kasutada? Saan aru, et enne lahutuse jõustumist ei saa ma ka uut hagi sisse anda, et ta korterist välja koliks? Ning veel - kas samaaegselt, kui käib protsess lahutuse asjus, saab anda sisse ka taotluse elatisraha nõudmiseks? Ja kuidas saada aru mõistest hagisumma? Lahutuse puhul on hinnaks 3500 EUR. Mida see eesti keeles tähendab? Riigilõiv nüüdsest e-kanali kaudu hagi esitamisel on 75 EUR.

Tere. Kuna minu 10-aastase lapse isa pole maksnud aasta otsa lapsele toetusraha, siis esitasin kohtu poole kiirmenetluseks maksekäsu. Pikki kuid eiras ta kohtu kirja, lõpuks saadi edastatud. Nõudsin lapsele miinimumi, ehk siis 139 eurot. Nüüd on ta esitanud vastuväite, et tal pole sellist raha mulle maksta, kuna tal endal 3-aastane laps uues abielus ja tööl ei käi. Tema uus pere elab vanemate soetatud korteris, sõidavad nende ostetud autoga, siis ei ole neil ka vara. Mina aga olen teise lapse ootel ja tahaksin oma esimest last ka kaitsta. Miks peab minu elukaaslane täitma kellegi teise kohustust? Miks pean mina täitma oma endise mehe kohustust lapse ees? Kas nii jääbki, et ta ei pea ka miinimumi maksma? Mida edasi peaksin nüüd tegema kui vastuväide on esitatud?

Ette tänades

Olen lahutatud 7 aastat. Kooselust on poeg 20a. ja tütar, kes saab järgmine kuu 18-aastaseks. Rahaliselt toetasin neid, kuid nüüd juba aasta olen astmaatik ja olen töövõimetuspensionil. Minu sissetulek on momendil 135 eurot kuus. Nüüd otsustati panna kohtu kaudu alimendid 145 eurot kuus. Olen lugenud igasuguseid seadusi, küsimus on, et seadusega oleks minul nagu õigus nõuda oma töötavalt pojalt enda toimetulekuks abi. Sellisel juhul suudaksin elatisraha tasuda ja ei tekkiks võlga: kuna seaduses on nii, et võlg läheb pärandusega edasi minu lastele. Siis kas oleks mõistlik oma lapselt toimetuleku raha nõuda?

Tere!
Mul on 2 last (3-aastane tütar ja 1,8-kuune poeg). Elukaaslasega kahepeale 30 aastaks võetud laen ja kinnisvara. Mina elan alaliselt seal. Tema on seal ja linnas ema juures korteris, peab seda oma koduks. Laenu ja arved maksan kõik mina. Nüüd saatis siis mulle elatisnõude, nõuab 250 eurot kuus. Lihtsalt tal ei sobi elada enam, ütles. Müügu ma maja maha ja auto jne., et temal kodu olemas (ema korter linnas). Ma ei tea kas peaksin nüüd selle elatisnõudega koheselt nõustuma või asja kohtusse andma. Elukohast ei tahaks loobuda. Äkki oskate nõu anda. Tänud.

Sooviksin abielu lahutada, kuid psühhoneuroloogiahaiglas ravil olev abikaasa ei nõustu. Võimalik, et abikaasa viiakse üle kinnisesse hooldekodusse. Kohtu tee on materiaalselt liiga kulukas ja riigi õigusabi ei saa. Kas hooldekodus olevast abikaasast on võimalik lahutada ühepoolselt?

Lugupidamisega

Tere.
Püüan lihtsamalt selgitada oma olukorda. Nimelt, elades oma endise elukaaslasega koos, saime mõne aja möödudes aru, et suhe ei toimi. Sõitsin ära välismaale tööle. Kaks kuud hiljem teatas proua, et tema on nüüd rase. Minuga seda varem arutamata. Elasime veel mõned kuud koos, kuid pigem nagu korterikaaslased. Sellel ajal soetasin veel kodutehnikat ja andsin talle oma auto kasutada. Auto on endiselt minu nimel. Kuna me tõesti enam koos oldud ei saanud, kolisin välja. Proua keeldus ja keeldub siiani mulle minu autot tagastamast. Samamoodi keeldub ta tagastamast juba enne temaga tutvumist minu isiklikku vara. Nüüd, peale lapse sündi, ilma minuga rääkimata, on ta ka elatise nõude sisse andnud. Temaga rahulikult rääkida on võimatu.
Siit nüüd ka minu küsimus: Kas proual on seaduslik alus jätta endale minu vara, ettekäändel et see on lapsele?
Elatise vastu ma ei võitlegi, olen nõus seda maksma, kui see jääb seadusega ette nähtud summa piiresse.
Kuidas ma edasi peaksin käituma? Kas meie riigis võibki nii nahhaalselt teiste vara endale korjata? Olen siiani pettunud käitumisest, et mind pandi lihtsalt fakti ette, et nüüd sünnib laps ja nii ongi. Kas mehel pole oma sõna sekka öelda õigus?
Tulin tagasi Eestisse, et siin tööd leida, kahjuks pole veel edu saavutanud, kuid jätkan. Selline maakeeli välja pressimine on tõsiselt tervisele juba hakanud.
Äkki saate kuidagi selgust tuua, kuidas sellist segadust rahumeelselt klaarida.
Ette tänades

Mida peab tegema kui lapse isana on sünnitunnistusele märgitud tema mittebioloogiline isa, tänaseks eks elukaaslane (abielus ei olnud). Lapsele ta elatist ei maksa ja koos me ei ela.
Samas lapse bioloogiline isa tahab lapse isana elatist maksta ja last oma nimele saada, kuna tal on veel kaks last kellele peab elatist maksma hakkama. Ta tahab, et lapsed saaksid võrdselt raha, et pärast mingit segadust ei tuleks. Mida peab tegema, et lapse isana saaks kirja tema bioloogiline isa? Kas selleks peab ka DNA tegema? Samas ma tean, et eks elukaaslane lapsi ei saa. Kas peab ka seda kuidagi tõestama? Või pean eksilt paberi selle kohta küsima, see on natuke keeruline!
Laps ise kannab minu perekonnanime.

Läksime abikaasaga lahku, elasime aastaid eraldi kuid ametlikult ei lahutanud. Sellel ajal ostis abikaasa vahepeal 2 korterit. Abielu lahutasime aastal 2006, korterid ostis ta 2003. Kas need korterid on nüüd automaatselt meie ühisvara ja mitu aastat peale lahutust ei ole abikaasal õigust nende korteritega tehinguid teha ilma minu allkirjata. Kaua mul on aega ühisvara jagada, enne kui see muutub ühe poole omaks.

Minu 16-aastane tütar sõidab oma sõbranna ja nende vanematega Hispaaniasse puhkusele ja vahemaandumine on Saksamaal. Kas ma pean tegema sõbranna vanematele volituse, et mu tütar võib koos nendega reisida? Kui jah, siis kas volitama peavad mõlemad lapsevanemad (ma olen abielus ja elan koos oma abikaasaga). Või on 16-aastane juba piisavalt suur, et ta võib olla ka individuaalreisija ja piisab vaid lennupiletist ja reisidokumendist?