Pärimisõigus

Tere,
Kas pärandaja raha on ka pärand?
Minu isa viibis viimase pool aastat enne surma hooldushaiglas. Samal ajal oli tal tehtud elukaaslase kasuks volitus tema pensioni kättesaamiseks. Kogu pension läks elukaaslase kätte ja isani sealt midagi ei jõudnud. Tasusin isa eest erinevaid makseid, kuigi seda oleks võinud teha elukaaslane. Kas nüüd peale isa surma on mul mingi õigus pärijana nõuda isa kulude katmist elukaaslase poolt tema kätte kogunenud isa pensioni arvelt? Kas ka matusekulud?

Mind lapsendati, kui olin 6-aastane. Veebruaris mu kasuema suri ja pöördusin pensioniametisse, et laste aastad (mina ja mu kasuvend) isale ümber vormistada. Seal aga selgus, et kasuema sai nii venna kui minu eest, isale aga minu eest üle kanda ei saa. Asja uurides selgus, et tollel ajal vormistatud paberitest loeb välja, et mind lapsendas vaid kasuema. Vanematel ühtegi paberit pole minu lapsendamise kohta, arhiivis mingi olevat. Kasuisa tegi kinkelepinguga oma maja mulle, aga mis saab tema pangakontol olevatest hoiustest, kui ta peaks surema? Imelik on ka see, et vanemad olid ju abielus ja kuidas sai vaid ema lapsendada?

Lugupidamisega,
T

Tere!
Alustan sellest, et vanaisa on saanud oma elukaaslase, kellega elas peale vanaema juurest ära minekut koos (kes on surnud oma 10 aasta), käest testamendi alusel maja 1/3 osa 90-ndatel. Kuna vanaisa polnud elanud viimased 35 aastat tänasepäeva seisuga oma ametliku naisega (vanaemaga) koos, vaid selle naisega, kes tegi peale oma surma testamendi vanaisale. 9 aastat tagasi 2001 suri ka vanaisa ametlik abikaasa ehk vanaema. Kõik oleks nii nagu peab olema testamendiga pärimisega. Vanaisal peaks olema oma 1/3 ja rahulikult elama seal, aga kuna ta on nii vana, siis mõtles ta, et müüks selle maha ja läheks laste juurde elama (lapsi kokku 6 kes veel elus, 2 surnud ja neil on kokku 3 last). Läksime notari juurde lihtsalt uurima, et mis nagu peaks tegema ja kuidas käituma, sest mina - lapselaps (kes on vanaisa poolt määratud ka notariaalselt tema eest asju ajama), ei teadnud nendest asjadest midagi. Läksime kohale ja lihtsalt tahtsime teada. Kohe hakati kõike uurima ja pärima ning siis öeldi meile, et me tegime avalduse ning pärimisasi on algatatud. See selleks. Mõtlesime, et no väga hea ja nüüd saab vanaisa siis oma osa maha müüa rahulikult. Aga selgus selline asi, et ta peab hakkama oma osa jagama ka lastega, sest ametlikult polnud ta vanaemast lahutatud ja maa erastamine selle 1/3 osa juurde toimus 1999-2000, aga siis veel vanaema elas (suri2001) ja uue erastamisseadusega pidid kuuluma seega pool vanaemale, sest nad olid ametlikult abielus. Kuna tema on nüüd surnud, siis pärivad nende ühised lapsed selle poole. Pärimisasi algatati 2009 meie poolt küsima minemisega.
Küsimus on selline, et kas tõesti on nii, et kui vanavanemad polnud ametlikult lahutatud, siis vahet pole, et nad juba üle 30 aasta koos ei elanud, ega ka soovinud seda teha, läheb ikkagi omavahel jagamisse pärandus, mis vanaisa on saanud oma elukaaslaselt pärandusena enne seda kui maa erastati sinna juurde. See on ju piisavalt pikk aeg, sama nagu lahutus ju. Tänapäeval elatakse samakaua koos nii, et ei abielluta, aga loetakse juba, et 5 aastat kooselu on sama nagu abielu - koos lastega? Minu teada on paberite järgi ka vanaisa selle majaosa juba pärandusena vastu võtnud, aga seoses jah selle maa erastamisega on nüüd jama, mida poleks osanud ette näha. Kas see on siis ikkagi reaalne, et vanaisa peabki seda, mis tegelikult ainukesena talle kuulub pärimistunnistuse järgi, jagama oma lastega. See ei ole ju vanaemaga ehk oma abikaasaga koos soetatud ühine vara, vaid vanaisa on saanud selle oma elukaaslase käest peale tema surma. Vanaisa on teinud testamendi ja asjaajamise volituse tema eest mulle (lapselapsele), kes käib ainukesena tema eest hoolitsemas, sest tema oma lapsed ei suvatse seda teha, aga kui oli kuulda (notar saatis ju pärismisavalduse või mingid paberid laiali, et kas nad on nõus selle pärimisasjaga), et midagi kusagilt pärida on, siis oli ainuke vastus kohe, et jah nad on nõus (sest nende arvates ei pea midagi kuuluma vanaisale), midagi vastu võtma isegi teadmata mida, aga no arvata on, et ootavad raha. Aga seda müüki - raha ei tule niipea, sest vanaisa elab oma elupäevade lõpuni seal ja kui surema peaks, siis on olemas testament, mis on mulle tehtud, aga nagu ma aru sain, siis pean näiteks müügi korral (kuna mul on oma elamine olemas) sama jamaga edasi minema, et nende sugulastega kemplema mingi (nagu ma aru olen õieti saanud) erastatud maa pärast, mis kuulub majaosa juurde?
Või on võimalik ikkagi kuidagi seda asja nii ajada, et ei peaks kohtusse minema midagi tõestama, sest kokkuleppele, ma arvan, nagunii ei saada selles suhtes, et see ainult vanaisale kuulus. On olemas ka osade laste käest avaldus allkirjadega, et nad tõestavad seda, et vanaisa ja vanaema ei elanud nii pikalt koos (need on pooled lastest kes lihtsalt ei taha sealt midagi, aga ülejäänud on hagijad). Mis võimalused on olemas vanaisal veel, et ta oma päranduse asja saaks ainult enda jaoks ajada ja hingerahu saada.
Ette tänades!

Tere,

olen emale ainuke laps. Nüüd ta suri ja pärandas kogu oma vara 2005.aastal tehtud notariaalse testamendiga minu täisealisele tütrele. Mul on veel kaks alaealist last. Kas nendel lastel on hoolimata testamendist õigus pärida vanaema varast sundosa? Kas vanaemal oli nende suhtes perekonnaseadusest tulenev ülalpidamiskohustus? Olen abielus ja kasvatan lapsi koos abikaasaga. Minu ema oli lesk ja elas üksi, käisin teda hooldamas kuni tema surmani.

ette tänades

Tere!
Olen töövõimetuspensionär ja tahtsin müüa aiamaad, mis mulle ema 2002 aastal ostis, selgus, et see polegi nii lihtne.
Olin abielus ja kahe poja ema, kui mees 1979 aastal pere juurest lahkus. 1988 aastal sain töökoha kaudu korteri ja asusin sinna koos poegadega elama. Oma laste isast ja abikaasast lahutasin 2006 aastal, mees suri 2008. dets. 2006 aasta jaanuaris suri ka üks poegadest, kellel oli pere ja alaealine tütar.
Kui hakkasin aiamaad müüma, siis selgus, et korterist pool ja aiamaast pool kuulusid mu mehele, aga ma olen pärimise tegemata jätnud. Kuidas peaksin nüüd toimina, et saaksin korteri ja aiamaa omanikuks ning vajadusel nendega tehinguid teha?
Poeg ja lapselaps oleksid nõus loobuma minu kasuks, mis nad peavad selleks tegema?
Kas ma saan vajalikud toimingud ära teha notari juures või pean kohtusse pöörduma?
Olen töövõimetuspensionär ja sissetulek väike, kas on võimalik saada notaritasude maksmisest vabastust või kui pean kohtusse pöörduna, siis tasuta õigusabi saada?

Tere,

Küsimus järgmine. Hiljuti lahkus meie seast minu ema, kelle nimel on korter. Korter on muretsetud abielu jooksul minu isaga. Abielu aga lahutati juba mõnda aega tagasi ning korter on minu ema nimel praeguse hetkeni. Kas korteri pärimisel läheb see jagamisele minu, venna ja isa vahel või ainult lastele?
Kas pärimise vormistamiseks tuleb pöörduda ainult notari juurde, kes kõik vajaliku ise ära vormistab?
Ette tänades

Tere! Ei teagi kuidas oma küsimust täpselt sõnastada või kuidas alustada. Nimelt elame majas, mille omanik on minu ema. Olen tema ainus laps ja seega otsustasime, et ei raiska raha oma elamisele, sest maja jääb nagunii meile kunagi. Oleme pangalaenuga remontinud ja maja laiendanud. Ema on maja ka pangale tagatiseks pannud, et me pangalaenu saaksime. Nüüd ta nimelt muretseb, et mis saab siis, kui temaga midagi juhtuma peaks. Tema sooviks on, et me saaksime maja peale tema surma endale minimaalsete kulutustega, sest me oleme ju niigi üsna palju raha sinna kulutanud. Seega siis, kuidas ta saab maja mulle kinkida või pärandada ja kas see on üldse võimalik enne pangalaenu lõpplikku tasumist? Ja kui see on võimalik, siis kust ja kuidas me alustama peame ja kelle poole pöörduma, mis dokumente vaja läheb? Tänades

Tere!
Käesoleva aasta 23. aprillil suri ootamatult minu isa. Testamenti tal tehtud ei olnud. Isal on kaks last, mina ja minu vend. Ema suri meil kümme aastat tagasi. Nagu pärimisseadusest lugeda võis, oleme meie vennaga pärijad. Vennal on aga kahjuks jäänud tasumata pangast võetud laenukohustused, sest on paar aastat juba töötu. Pank on saatnud võlgnevused menetlusse kohtutäiturile. Kui vend oma osast loobub, pärivad tema lapsed. Kas vennale antakse õigus loobuda. Pank tahab oma raha tagasi saada, see on ju selge. Kui talle ei anta õigust pärandist loobuda, milline on siis menetlus. Vend elab samas majas, mille pärija ta on 1/2 osaga. Kui põhjalikult uuritakse põhjusi, miks ei soovita pärandit vastu võtta?

Kui me maja ostsime, siis me abielus ei olnud. Nüüd oleme abielus ja meil on ka alaealine laps. Testamenti meil ei ole ja laen on kahepeale (st, et kui abikaasa arvel raha pole siis võetake see minult) aga mehel on ka eelmisest kooselust täiskasvanud tütar. Mis siis saab kui mees sureb. Kas mul polegi siis mingeid õigusi. Kas ma pean loobuma oma käte ja vaevaga tehtud majast tütre kasuks või mul on ka mingeid õigusi?

Tere
Minul on selline olukord:
- elame abikaasa ja lapsega ämma juures maamajas. Ämmale kuulub maja ja maa seal ümber, mida on umbes 10 ha.
- Nüüd on meil abikaasaga plaanis ehitada oma maja, aga ämma maa peale.
- Aga ämm ütles, et tema ei luba enne ehitama hakata, kui see maatükk, kuhu me kavatseme uue maja ehitada, on minu abikaasa (tema poja) nimel. Sest mu ämm ütles, et kui ta peaks surema, siis tuleb maksta mingit pärimisraha riigile, mis muutub väga suureks, kui on uus ehitis maatükil.

Kas mu ämmal on õigus? Kas peale tema surma, kui mu mees pärib selle maja koos maaga, peab riigile maksma mingi pärimisraha ja kui suure summaga peaks siis arvestama?

Teine küsimus on, et mis toimingutest tuleks alustada, et see maatükk ämma maa sees kuuluks mu abikaasale? Kas peab palkama maamõõtja, kes maatüki välja mõõdab ja siis notarisse tulema, et sõlmida leping maatüki omaniku vahetamiseks (aga mis leping, sest ämm eraldi raha selle eest ei taha).

Ette tänades.
T