Perekonnaõigus

Laste isa esitas kohtusse avalduse elatisraha vähendamiseks. Lapsed saavad praegu alla miinimumi elatisraha, kahe peale kokku 230 eurot. Põhjusena toob isa oma praeguse pere laste vähemkindlustatuse, isa netosissetulek on peale minu lastele elatisraha maksmist 355 eurot keskmiselt. Palju võib üldse elatisraha vähendada? Kas minul oleks võimalik saada kusagilt tasuta õigusabi ja kuhu ma selleks pöörduma pean?

Mure on nimelt selline, et algul lapse sündides sai lapsele pandud isa perekonnanimi. Me ei olnud abielus. Nüüd ma olen temast juba 5 aastat lahus ja kuna ta ise mind vabatahtlikult ei söendanud aidata materjaalselt, siis panin talle alimendid kaela ja ka kohtutäituri, sest ta ei täitnud oma kohustusi korrekselt. Ja pealegi viimase aasta jooksul pole ta isegi huvi äratanud oma lapse suhtes rääkimata külastamisest. Seega ma otsustasin siis muuta ka lapse perekonnanime ehk siis enda oma panna. Kuna ta ei hooli sellest lapsest ega osale mitte mingil määral tema kasvatamisel, siis ma arvan, ta ei ole väärt seda, et laps tema perekonnanime kannaks. Seega ma soovikski teada, et kuhu ma peaksin selle murega pöörduma ja mida selle jaoks tegema ning millised dokumendid on selleks vaja koguda? Ja kas see on tasuline, kui jah, siis kui palju see maksma läheks? Ning kas ma pean selleks ka lapse isa nõusolekut küsima või arvestades asjaolusid saan seda teha ka ilma nõusolekuta?

Tere!
Minu laste ema nõuab minult elatist laste ülalpidamiseks. Nõuab ka nende laste jaoks, keda tegelikult kasvatan mina. Kuidas tuleks kohtule esitada laste ütlused ja sooviavaldused? Kas alaealiste kirjalik avaldus on mingis piires kehtiv, kas seda peaks notaris kinnitama? Minu soov oleks lapsi säästa õrnas eas kohtusaali pingetest, kas see on võimalik?

Tere,
Elasin lapse isaga koos 2 aastat. Kolisime lahku, kui tütar sai aasta ja 2 kuu vanuseks. Kui ma ära läksin, ütles lapse isa, et ei soovi meid kumbagi enam näha. Nüüd on möödas peaaegu pool aastat ning ta ei ole lapse vastu mingit huvi tundnud - isegi mitte küsinud, kuidas tal läheb.
Kas mul on õigus alimentidele?
Kui ta ei soovi last enam näha ega temast midagi teada, kas siis lapse kasuisa saaks lapse enda nimele võtta? Kuidas peaksin seda olukoda lahendama ja kuhu pöörduma?

Tere

Proovin küsida võimalikult konkreetselt:

Mees otsustas meid lapsega maha jätta (kuu aega tagasi, laps on 1,3 aastane), südamevalu on suur, kuid reaalsetele asjadele mõeldes sooviksin vastust järgmistele küsimustele:

1. Millised on tema kohustused edasiste materiaalsete toetuste osas?
2. Kas mul on reaalne võimalus taotleda ainuhooldusõigust- lapse isa on tegelikult korralik mees, peamine mure on see, et ta viibib 3/4 ajast välismaal laagrites ja lapse kasvatamisest on ta siianigi suht minimaalselt saanud osa võtta? Suuremad otsused on minu teha, sissetulek on minul, korter on minu, siiani olen praktiliselt kõik suured ja väiksed kulud kandnud mina. Mul on oma kaks kõrgharidust, oma firma ja selle kõrvalt ka püsiv töökoht, kuid ega see vist mulle mingit eelisõigust ei anna... kardan lihtsalt pidevate suuremate küsimuste osas lahkhelide tekkimist ja nendega lapse keskkonna mõjutamist.
Praegune mure seisneb selles, et olukord on totaalne anarhia - lapse isa tuleb ja võtab last vaid siis, kui talle see sobib, minu elu ja tegemised on täiesti viimasel kohal ja mingitest korralikest kokkulepetest ei saa siin juttugi olla. Mida sellisel juhul teha ning millised on minu seaduslikud õigused?
3. Kuidas peaksin käituma, kui soovin taotleda lapse isalt rahalist toetust lapsele, olgugi, et tulen kenasti toime, leian, et materiaalne toetus oleks igati aus panus tema poolt oma lapsele?
4. Millised on minu õigused selles osas, kui lapse isa võtab lapse ja lülitab telefoni välja, on päevi kadunud ja ma ei tea, kus nad lapsega viibivad ning millises seltskonnas mu laps on? Mure on tekitanud ka turvatoolita sõitmine, mis nüüdsest ju täiesti keelatud. Kas mul on õigus teada, kus ja kellega mu laps viibib?
5. Tobe küsimus, kuid esitan siiski: kui lapse isal on patoloogiline probleem telefonile vastamisega ja see kordub iga kord, kui ta lapsega lahkub, siis kas mul on mingi õigus keelduda lapse kaasa andmisest, kuna ma ei tea iial, millal lapsest kuulen ja see südamevalu on töövõimetuks tegev? (Seda kõike on võimalik tulevikus kohtus ka tõestada kõneväljavõtete alusel, et minu kõnedele ei vastata meelega ja ignoreeritakse igasuguseid minu püüded saada ühendust lapsega).

Kuhu pean pöörduma elatisraha osas ja hooldusõiguse osas?

Ma tänan Teid vastuse eest!

M. K.

Tere!
Pikaajalisest kooselust (mitteabieluline) sündis 2004. aastal poisslaps. Lapse isa lahkus kodust 2010. aasta juulis. Tema lahkumise põhjuseks oli soov vabaneda perekonnaeluga seotud kohustustest, kusjuures oma käitumisega tekitas olukorra, kus ta seadis ohtu ühise kodu säilimise. Tema käitumise tulemusel oleks laps ja mina (lapse ema) pidanud loobuma oma kodust. Minu operatiivne käitumine hoidis selle olukorra ära.

Kuna isa oli nii lapse kui minu (lapse ema) suhtes alates 2004. aastast käitunud vägivaldselt (nii füüsiline kui ka vaimne vägivald), siis perekonnas isa lahkumise osas vastuväiteid polnud.

Isa viimaseks jäänud füüsilise vägivalla intsidendi osas (2010 aastal) minu (lapse ema) suhtes tegin politseile avalduse ning isale määrati karistus kehalise väärkohtlemise osas. Kuna laps oli neid vahejuhtumeid pealt näinud, siis ilmselt nendest tingituna, ei tekkinud lapsel igatsust isa järele ega soovi ka temaga kohtuda.

Laps on vajanud psühholoogilist abi, kuna tal tekkisid tugevad stressinähud ning lastepsühhiaatri väitel olid need tingitud (mistahes) hirmust. Täiendavalt käis laps ka logopeedi konsultatsioonil, kuna tema tähelepanuvõime oli tugevalt langenud ja hakkasid tekkima kirjavead.

Kuni detsembrini 2010 ei tundnud lapse isa lapse vastu huvi, elatisraha tasus seadusega ettenähtud miinimummääras, kuigi lapse vajadused olid sellest kordades suuremad. Olin sunnitud elatise osas kohtu poole pöörduma ning tänaseks on selles osas lahend olemas (elatishagi kõrgemas määras rahuldati).

Nüüd on lapse isa hakanud lapsega kohtumise soovi avaldama (nt 1 kord kuus, kui talle sobib). Minul selles osas vastuväiteid pole, kuid laps ei soovi isaga kohtuda. Esialgu keeldus ka telefonis isaga suhtlemast. Minu ja lapse õe toetusel ja soosingul on ta viimase aasta jooksul mõned korrad siiski nõustunud isaga telefonitsi suhtlema. Laps kohtuks isaga vaid tingimusel, et see toimub päevasel ajal ning kohtumise juures peab olema lapse õde (täisealine) ja veel mõned lähedased. Kindlasti ei soovi laps ööseks isaga jääda, samuti keeldub laps isapoolsete vanavanemate juurde minemast.

Olen küsinud lapse isa käest, kuhu ta kavatseb kohtumisel lapsega minna või mida ette võtta, siis on vastused jäänud napisõnaliseks. Lisaks ei nõustu isa avaldamast oma elukohta, väites et see on konfidentsiaalne (elukoht pidi tal olema puhas ja korras, nii et laps seal olla saaks). Teades lapse isa kõrvalekaldeid tavapärasest käitumisnormist, on mul tõsine mure, kuidas last kaitsta.

Lapse isa on hakanud lapsega manipuleerima, viies talle päevasel ajal, minuga eelnevalt kokkuleppimata, lasteaeda maiustusi ning lubanud ujuma viia jne.

Nüüd teatas lapse isa, et soovib kohtu kaudu lapsega suhtluskorda taotleda.
Ma ei saa sundida last isaga kohtuma, kui lapsel puudub soov. Laps läheb sügisel esimesse klassi. Kuidas kogu see üleelatu jms taas temale mõju avaldaks
pole etteaimatav.

Kuidas peaksin edasi toimima?
Kui lapse isa läheb kohtusse, võime seal ilmselt kaotajaks jääda. Kohtukulude kandmiseks meil ressursse ei ole. Samas tahaksin oma last kaitsta vägivalla, negatiivsete emotsioonide ja alateadvuses peituvate hirmude eest.

Kuna isa ei usu, et laps ise ei soovi kohtuda, siis võibki ta oma õiguste kaitseks kohtusse minna.
Kas laps saab ka kuidagi oma õigusi kaitsta? Ka temal peaks olema õigus vabalt otsustada, kuidas ja kellega suhelda. See, et isa maksab elatist ei ole ju põhjendus, et last vägisi isaga kokku viia.
On ilmselge, et vanematel on kohustused lapse ees, aga kas see toob ka 7-aastasele lapsele kohustuse isaga vastumeelselt kohtuda.

Sai väga pikk kiri, kuid pildi loomiseks pidasin vajalikuks olukorda täpsemalt kirjeldada.
Olen vastuse eest siiralt tänulik!

Läks sõneluseks kui teatasin, et soovisin poja Soome kaasa elama võtta. Eksabikaasa (lapse ema) ei ole sellega nõus. Üldine taust siis selline.
Olen 2 lapse isa (poiss 5,5 a ja tütar 3 a), mõlemad ühe naisega ja siiani olen juba 2,5 aastat lahutatud. Sellest saati elasin ise oma vanemate juures ja nende abiga kasvatasin oma vanemat poissi. Kuna olin vahetustega tööl ja ei olnud võimalik muud moodi ja "eks" siis kasvatab nooremat last. Raskemaks läks see hetk, kui kodumaal töökoht ära kadus ja selle käigus ise kolisin sel nädalal Soome tööle ja iga 2 nädala tagant saan Eestis lastega koos olla. Hetkel tahaks poisiga ikka rohkem koos olla, kes viibib vanavanemate juures veel ja ta ka Soome kaasa võtta, aga sellest tekkis kohe paanika "eksi" poolt, et tema ei anna luba lapse kolimiseks.
Kas on üldse kuskil seaduses ka kirjas, et sellisel juhul pean "eksi" käest loa saama või ei ole?
Lahutuspaberites ei ole lastest sõnakestki juttu ja mingite paberite alusel laste kasvatamise kohta mingit kirjaliku juhist ka olemas ei ole. Ainuke jagamine on olnud siis pensioniametis (oli see asutus vist), et poisi pealt sotsiaaltoetus see 19 eur (300 kr) laekub minu kontole, kuna ma tegelesin tema kasvatusega.
Kas on vaja lapse Soome elama toomiseks pöörduda kohtusse lapse hooldusõiguste jagamiseks või on mingi valutum ja mõistlikum lahendus?
K

Ootasin teist last, kui tuli kohtukutse, seoses minu tütre hooldusõigusega. Mul sel ajal oli kindel töö, kindel elukoht ja mees mu kõrval, kuid ükski sotsiaaltöötaja ei käinud mind vaatamas, et mis tingimusi mul oleks võimalik lapsele pakkuda, kuid mu endise kaasa juures ja ema juures käisid küll. Tulin kohtumajja, röökisime jutud ära ning kohtunikule ütlesin ilusti, et meil poleks probleemi veel üks suu lisaks toita. Kuid kõigele vaatamata kohtunik otsustas, et kuna olen rase, ei saa ma sellega hakkama, määrates mu kasuema tütre eest holitsema. Nüüd aga saab ema riigi poolt toetusrahad ja tahab mulle alimente selga panna, kas see on võimalik? Lapse isa ka ei maksa talle raha, sest mu kasuemal on kalduvus rahad maha juua. Sel samal põhjusel ei taha ka mina talle arvele raha kanda. Kas minust on õige kulutada nt 50 eur selle peale, mida lapsele on vaja või kannan pigem selle ema arvele?

Laste isa esitas minu lastele hagi seoses elatise vähendamisega. Alates 2007-ndast aastast sõlmitud kompromisslepingu alusel maksab ta iga kuu kahele lapsele kokku 230 eurot, see on siis ühele lapsele 115 eurot. Nüüd soovib ta seda vähendada 25 euro võrra ühe lapse pealt, see tähendab kahe lapse pealt 50 eurot. Põhjenduseks toob ta teise lapse sündi oma praegusesse peresse ja selle pere laste vähem kindlustatust. Ära on toodud ka tema kuu keskmine sissetulek, mis on peale minu lastele elatise maksmist 335 eurot. Kas tal on õigus nõuda minu laste elatsiraha vähendamist?

Tere,
Mu elukaaslasel on 2006. aastal Austraalias sõlmitud abielu. Peale seda elati koos Taanis. 2007. aastast enam koos ei elata. Mõlemad on Eesti riigi kodanikud, naine elab Taanis ja mees Eestis. Eestis ei ole nad oma abielu ametlikuks muutnud. Mure aga seisneb nüüd selles, et meil on soov abielluda, aga muret teeb Austraalias sõlmitud abielu. Mees naisega ühendust ei saa. Meie arusaamist mööda on nende abielu Eestis kehtetu. Kuid, kui meie nüüd abielluksime, siis kas meie abielu oleks kehtiv?
Kuidas saaks seda abielu kehtetuks tunnistada või lahutada, kui naisega ei ole võimalik ühendust saada ja abielutunnistuse originaal on ka naise käes Taanis?

Parimate soovidega,
H